Veebruar 2026: president, Eric Dane ja Laane-Pärt
26.02.2026
Värskelt möödunud 24. veebruar oli Eesti Iseseisvuspäev. Kõik rõõmustasid, kõik tähistasid, poed osteti vürtskilust tühjaks ja päeva lõpus toimus presidendi vastuvõtt. President pidas kõne ja kõik kiitsid.
Mitte marslane. Aga mitte seetõttu, et kõne oleks olnud halb. Või hea. Ma tegelikult üldse ei kuulanud seda nagu ma pole kuulanud ka varasematel kordadel. Teadlikult.
Minu arvates söövad eestlased, kui nad ikka on eestlased, vürtskilu siis kui selleks on isu. Mitte ainult pidupäevadel. Rahvustoit pole traditsioon, see on osa eluviisist.
Samamoodi on presidendi ja tema kõnega. Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et mees (või naine) kelle kõnedest või mõtetest keegi midagi ei tea, muutub hinnatuks kindlast kuupäevast, pärast vastava tseremoonia läbimist või ametiraha kaela riputamist!? Head mõtted pole traditsioon. Need ei käi kaasas ametirahaga. Need on osa indiviidist, persoonist. Ja kui midagi sellist juhtub, on kaks võimalust: me kas aktsepteerime häid mõtteid ainult juhul kui need on esitatud ühiskondlikult aktsepteeritud viisil või siis polegi need head mõtted. Mõlemad variandid on ühtviisi halvad.
Praegu võib Netflixist vaadata väga südamlikku intervjuud Eric Dane’ga. See intervjuu toimus vahetult enne tema surma ning avalikustati alles pärast tema lõplikku lahkumist. See on pisarateni liigutav! Ausalt!
Aga ... inimesed vaatavad ja pisarad voolavad. Miks? Miks me nutame mehe ja tema lähedaste pärast kaugel meist aga tema poolt kirjeldatut, seda, mida tema oma elus kahetseb, me oma elus ei märka. Nutame, sest meile täiesti võõras inimene kaotab haigusele oma tervise ja pere. Aga oma vanematele appi puid laduma või lund lükkama ei lähe. Sõpradele ei helista, lähedasi ei külasta, pereliikmetega ei räägi...
Nagu Eric Dane oleks ainus mees maailmas, kes armastas elu ja oma lapsi!
Üks minu lemmiklugusid on Albert Kivikase uudisjutt “Viimne öö”. Selle loo jutustajaks võiks pidada Laane-Pärti. Ja kui võtta aluseks seesama jutt, oleks tal olnud palju öelda, ainult et tema arvamus ei huvitanud kedagi. Keegi ei teinud temaga ühtki intervjuud. Võib olla oleks ta sobinud isegi presidendiks, kelle igat sõna oleks imetletud. Aga ka aeg ja juhus polnud tema poolt. Ta suri üksi, üksi oma mõtete, mälestuste, nõuannete, kahetsuste ja viimaste soovidega. Nagu kümned miljonid inimesed enne ja pärast teda...
“Vana Laane-Pärt oli aluspesu väel keset oma tare põrandat maas, sorakile kasvanud habe oma lõua otsas püsti. Näis, nagu oleks ta sängist tulnud ja kuhugi minna tahtnud, kuid sinnasamasse langenud ja jäänud.
Üle ta läbipaistvaks muutunud surnunäo aga lehvis kerge naeruvine, nagu näeks ta veel praegugi ilusaid unenägusid oma noorusest...”
Avafoto: Eric Dane oma viimases intervjuus Netflixi saatele "Famous Last Words".