Aprill 2026: hirm

05.04.2026

Saatsin oma eilse teksti “argpüksidest” sõbrale lugeda ja meil tekkis järgmine vestlus:

MUST AUK: Jah, täiesti õige diagnoos. Ja see hirm on neisse ühingu enda poolt sisestatud.

MARSLANE: Mul jäi sellesse postitusse lisamata mõte, et hirm on vajalik selle organisatsiooni toimimiseks. Ja mitte isegi niivõrd vanemate hirmutamiseks, kes muidugi ka kardavad, vaid koguduseliikmete hirmutamiseks. Ja seda väga lihtsal põhjusel, pealesunnitud autoriteet! Kui loomulik lugupidamine puudub, kogudusevanemad on rumalad, harimata ja hariduseta mehed, saab korda ja koospüsimist tagada ainult läbi hirmu.

MUST AUK: Jah ja tihti on relgioossete organisatsioonide puhul just hirm olnudki kõige olulisemaks mehhanismiks, nii et JT ei saa ses mõttes kuidagi oma unikaalsusele rõhuda. Hirm käivitab seejuures täiesti objektiivselt,  neurofüsioloogilises mõttes seisundi, mis täiesti bioloogisel tasandil välistab armastuse, usalduse, rahu ja ka eetika ja ka usu(!) kategooriad.

Lisaks saatis sõber lühikese teksti, milles käsitletakse hirmu kui sisemise killustatuse allikat. Usu kontekstis kõlab see väga loogiliselt ning kinnitab muu hulgas marslase vaatlusi ja tähelepanekuid. Kokkuvõte tekstist marslase valikul.

Neurofüsioloogiliselt on hirm üks peamisi sümpaatilise seisundi käivitajaid. Hirm ei ole pelgalt emotsioon, vaid terviklik kehaline mobilisatsioon: keha valmistub ohuks, meel kitseneb, tähelepanu fokusseerub eristamisele ja vastandamisele. Sellises seisundis muutub maailm killustatuks ning teisi inimesi – ka teistsuguse mõtteviisi või usuga – tajutakse kergesti ohuna.

Teisisõnu ei ole hirm neutraalne pinnas usu jaoks. Hirmus võib küll uskuda õpetuslikult „õigesti“, kuid usalduslik suhe Jumalaga (ja inimestega) muutub raskeks. Eetika võib omandada sunniviisilise kuju: käskude täitmine ei tulene armastusest, vaid kartusest eksida või karistust kogeda.

Jeesuse sõnumi radikaalsus seisnebki selles, et ta ei paku uut doktriini hirmu vastu, vaid kutsub teistsugusesse olemisviisi. „Ärge muretsege“ ei ole moraalne etteheide, vaid kutse liikuda välja seisundist, mis ei lase inimesel näha Jumala hoolt. Mis ei lase usaldada! Sest kui inimene usaldab - olgu see siis Jumalat, iseennast või kasvõi elu - toimub kehas konkreetne muutus parasümpaatilisse seisundisse. Kusjuures usk ei ole selle seisundi tulemus vaid selle seisundi mehhanism!

Tänapäeva maailm hoiab paljusid inimesi kroonilises häireseisundis. Küsimus pole hirmu eitamises või inimese süüdistamises hirmu kogeda vaid aidata eelkõige mõista, miks hirm nii sügavalt mõjutab usku, ja miks pelgalt õpetuslikud kinnitused ei pruugi seda lahendada. Vajalik on seisund, milles inimene saab taas kogeda usaldust – ning selles seisundis omandavad usk, eetika ja monoteism oma loomuliku kuju. 

Seda kõike Jehoova tunnistajad Sulle kahjuks ei õpeta, sest siis kaoks vajadus organisatsiooni ja eelkõige selle hierarhia järele. Terve süsteem tänasel kujul vajuks lihtsalt kokku.